MIS ON ANIMATSIOON?
Animatsioon tuleneb sõnast “animus” (– ld. k. hingestama) ning seetõttu võib animatsioonfilmi loomist pidada hingestamiskunstiks ja kõige laiemas mõttes õpetab see rakendama loovust. Animatsiooniks nimetame kaaderhaaval loodud pildirida, mille taasesitamisel tekib illusioon liikumisest. Liikumise illusioon tekib vaataja teadvuses, mitte reaalsuses - animatsioon osutub võimalikuks inimsilma eripärale, mida nimetatakse nägemise persistentsuseks. Et animatsiooni tehakse üks pilt korraga, võimaldab see kaadrite loomise vahepeal tekkiva pausi tõttu elustada pea-aegu et kõike. Liikumine ja selle jäädvustamine on inimest alati köitnud. Animatsioon ei kõneta inimest mitte ainult sellepärast, et see on tehniliselt võimalik, vaid inimestel on vajadus lugude, müütide ja tootemikultuse järele. Animistlikke tegelasi on tavatsetud luua kõikidel mandritel ja kõigi rahvaste hulgas - seega on tegemist millegi väga universaalsega, mis kirjeldab inimese olemust. Vanimaks inimese loodud animatsiooniks võiks pidada u. 30 000 aasta vanust luunikerdust, mida mikroskoobiga uurides avastati, et sellele märgitud täkked kujutavad kuu faase - meie esiisad olid kujutanud igal juhul millegi muutumist. Altamira ja Chauvet` koobaste seinu katavad maalingud, mis kujutavad loomade liikumist. Praegu peetakse siiski päris esimeseks tõeliseks animatsiooniks Iraanist Shahr-e Sukhté linnast leitud vaasi, millele on maalitud järjestikku viis kitse hüppamise faasi. Kui vaas keerlema panna, tekib mulje kitse liikumisest. Animatsioonil kui kunstivormil pole ühte kindlat leiutajat, aga tal on tohutu hulk erinevaid mõjuallikaid. Eelkõige kujutab animatsioon endast lisaks tootemikultuse ilmingutele ka müstikute ja mustkunstnike pärandit. Isegi filmi algusaegade suurim eksperimentaator Georges Méliés pidas ennast pigem mustkunstnikuks kui filmitegijaks ning eks 19. sajandil oligi film midagi erakordset ja mõeldamatut, millega inimesed polnud varem kokku puutunud ning mis tekitas tohutult elevust. Animatsiooni lähteallikaid võib leida ka rändmoosekantide ja jutuvestjate traditsioonist, kes kasutasid palju abivahendina laterna magica`t, mida peetakse filmiprojektori eelkäijaks. Oma osa andis animatsiooni arengusse ka teatrikunst. Nuku- ja varjuteatri traditsioon on andnud animatsiooni ajalukku filmitegijaid, kellel olid teatri "juured". Üheks selliseks on näiteks Lotte Reiniger, kes enne animatsioonfilmide loomist töötas teatris. Illustratsiooni- ja karikatuurikunstist pärinevad pildiread, mis meenutavad vägagi animatsioonfilmide kavandamiseks kasutatavat storyboard`i. Tuleb välja, et animatsiooni kui piltjutustuse esteetika on suuresti pärit keskaegsest Euroopast. 1558. aastast pärineb kangelaseepose "Sigenot" käsikiri, mille illustratsioonidel on kujutatud jätkuvat liikumist, mis raamatu kiirel lehitsemisel muutubki elustatud liikumiseks. Kui rääkida koomiksi mõjurollist, siis esimesed animatsioonfilmide tegelased pärinevadki u. 1900. aastatel ajalehtedes ilmunud koomiksitest. Tuntud tegelaskujud olid juba saavutanud kuulsuse trükimeedias ning sellelt pinnalt andis neist filmide tootmine hea finantsiliselt läbimõeldud tõuke filmi loomiseks. Samuti on alustanud paljud filmirežissöörid oma karjääri karikaturistidena: näiteks Walt Disney, Paul Terry, Hayao Miyazaki, Priit Pärn. Maailma esimeseks animatsioonfilmiks peetakse Emile Cohli 1908. aastal vaminud filmi "Fantasmagorie". Eestis on leitud kõige varasem animatsioon 1931. aastast, millest säilinud tükid leiti juhuslikult aastaid hiljem. Selleks filmiks oli "Kutsu Juku seiklusi", mis veidi meenutab Walt Disney poolt loodud stilistikat. Ajalooliselt on animatsiooni mõiste teataval määral muutunud - aastatel 1895 - 1910 nimetati animafilmiks seda, mida me preagu tunneme hoopis mängufilmina. Tänasel päeval on aga üha raskem vahet teha animatsioonil ja traditsiooniliste filmiliikide (mängufilmi, dokumentaalfilm) vahel, sest animatsioon on suurel määral vallutanud elektroonilise meedia esitusvormid ja võib öelda, et taas saab nii nagu filmikunsti algusaegadel, kõiki liikuvaid kaadreid nimetada animatsiooniks. Isegi animatsiooni eri tehnikaid ei saa enam kuigivõrd eristada - need sulanduvad. Näiteks on tihtipeale raske eristada uusi nukufilme arvutianimatsioonist, sest nukufilmi järeltöötluses ja tootmise ajal on arvutigraafikat niivõrd palju rakendatud. Praeguse aja suurimalt animatsiooniteoreetikult Paul Wells`ilt pärinevad sõnad: "Animatsioon on kõikjal, animatsioon on modernse ajastu visuaalne väljendus." MIKS TEHA KOOLIS ANIMAFILMI? Animatsioonfilmis põimuvad erinevad kunstiliigid ja väljendusvahendid: kujutav kunst, muusika, draama, kirjandus, tants. See kõik võimaldab erinevate kunstiliikide vahelist lõimimist ja mitte ainult - filmi loomisesse saab edukalt siduda nii matemaatikat (dekoratsioonide valmistamisel), füüsikat (nägemise ja filmiprotsessi seletamisel) kui muusikat. Tänu erinevaid kunstiliike sünteesivale omadusele on Eesti animatsioonfilm olnud Eesti loova mõtteviisi tipptasemel vahendajaks rahvusvahelisel areenil ning pälvinud erinevate asjatundjate poolt kõrge tunnustuse. Animafilmi loomine annab koolis hea võimaluse arendada õpilases oskust ühendada loov insenermõtlemine (nukkude ja dekoratsioonide konstruktiivne ülesehitus ning kujundus) kunstilise ja ajalis-ruumilise mõtlemisega (narratiivsete sündmuste ajaline järjestamine). Kunst üleüldiselt arendab lastes kognitiivseid ja sotsiaalseid oskuseid, ning eriti läbi grupitöö saavad filmi loomisprotsessis osalevad õpilased väga hea suhtluskogemuse, sest filmi tehes antakse igale õpilasele oma ülesanne ning seda täites vastutab iga grupi liige rühmatöö valmimise eest. Kunstiga ja filmiga tegelemine vähendab võimalust koolist välja langeda neil õpilastel, kellel on õpiraskused, sest tõstab motivatsiooni - lõpptulemust nähes on õpilased tihti positiivselt üllatunud ning näevad et nende tehtud tööl on käegakatsutav tulemus. Filmi loomise etapid: tegevuspaiga väljamõtlemine ning kujundamine, nukkude valmistamise protsess ja loo kirjutamine lasevad kõik väljendada õpilastel oma individuaalseid huvisid. Paljudel lastel on oma isiklikud lemmikud erinevatest animafilmidest, kokkupuuted arvutimängudega vms - sellepärast pakub ise filmi loomine neile erilist huvi, sest nad saavad aimu, kuidas tehakse neid filme, mis neile endile meeldivad ja huvi pakuvad. Lõplikku lugu koos väljatöötades õpivad noored jagama oma ideid ja atsepteerima teiste omi. Kui õpilased tunnevad, et neil on grupis töötades oma ülesanne ja sellele vastavalt sõnaõigus, siis tunnevad nad koostööst rahulolu ning õpilastes on rahuldatud vajadus ise otsustada, mõelda, tegutseda - ehk laiemalt öeldes nii autonoomiavajadus kui seotusvajadus ehk psühholoogilised põhivajadused. Luues filmi, võivad tulemused üllatada nii õpilasi endid kui õpetajaid. |