ANIMATSIOONI PÕHIPRINTSIIBID
Animatsioonfilmis öeldakse esemete liigutamise kohta animeerimine. See, kes esemeid liigutab, on animaator. Film koosneb üksikutest piltidest, mida nimetatakse kaadriteks. Üksikuid pilte võib teha mitmeti - kas joonistada iga pilt filmis paberile või kasutada hoopis esemeid ja nukke, neid kaaderhaaval liigutades. Vastavalt sellele jaotatakse animafilmid kahemõõtmelisteks ehk tasapinnalisteks ja kolmemõõtmelisteks ehk ruumilisteks animafilmideks. Kuna aastate jooksul on hakatud tegema igasuguseid filme, mis neid stiile segavad ja rakendavad hoopis uut moodi, võib siia veel juurde liita eksperimentaalse animatsiooni, milleks on näiteks otse filmilindile kraabitav animatsioon. Kahemõõtmelised ehk tasapinnalised animatsioonid filmitakse nii, et kaamera vaatab otse ülalt alla. Kolmemõõtmeliste animatsioonide korral filmitakse nii, et kaamera on suunatud objekti poole küljelt. Mõlemal juhul on abiks statiiv ehk kolmjalg, kuhu saab kaamera stabiilselt kinnitada. Animatsiooni põhireeglid on:
Tuleb meeles pidada, et kõik liikumised jälgivad kaart - nii tundub vaatajale animatsioon sujuv ja hästi jälgitav. Siinkohal on headeks näideteks palli põrkamine ja pendel, mis võtavadki kokku animeerimise põhilise olemuse. Põrkav pall liigub oma teekonnal maapinnalt õhku kiirendusega. Kõige kõrgemas punktis võtab pall oma kiiruse maha, misjärel tagasi maapinna poole liikudes kiirus jälle suureneb. Kohtudes maapinnaga, pall muudab oma kuju lapikumaks. Maapinnale põrkudes ja sealt tagasi põrkudes muutub palli kuju korraks piklikuks - kui niiviisi joonistada, siis silmale tundub liikumise efekt loomulikum. Animatsiooni joonistades tähendab see, et kõige kõrgemas kohas tuleb joonistada rohkem kaadreid ning seal, kus pall kiirendab oma liikumist, peab kaadreid olema vähem. |
The illusion of life from cento lodigiani on Vimeo.