KONTSEPTUAALSE FOTO ülesanne on väljendada ideed. Foto leiutamise algusest peale kasutati fotot ka loo jutustamiseks. Et foto oli algselt kui ekvivalent tõelisuse kajastamisele ja dokumentatsioonile, siis kuni praeguseni omab fotograafia tõelisuse n-ö pühapaistet - me kipume fotosid endiselt usaldama. Fotol on asitõendi aura ning see pole täiesti kadunud kaasajalgi, kus me teame hästi, mis võimalused on fotomanipulatsiooniks. Just sel põhjusel omab fotograafia iselaadset mõju, kus isegi fantasilised stseenid panevad meid uskuma nende tõelisusesse. Mõtelgem näteks, kumb paistab meile tõepärasem, kas fotol kujutatud unenäoline stseen või samasugune stseen puugravüürina? Hippolyte Bayard oli üks esimesi, kes alustas kontseptuaalsete fotode pildistamisega: Self Portrait as a Drowned Man (1840) on heaks näiteks. Kontseptuaalse foto žanris kohtab sellest ajast peale üsna palju autoportreesid. 1960. aastatel, kui sai alguse kontseptuaalse kunsti liikumine, kasutasid performance`id ja ebapüsivaid skulptuure loovad kunstnikud fotoaparaati oma teoste ja sündmuste jäädvustamiseks ning ei kirjeldanud endid kui fotograafe, vaid kui lihtsalt kunstnikke, kes kasutavad fotoaparaati. Sellel põhjusel olid need fotojäädvustused sageli n-ö ebakvaliteetsed. Samal ajal alustas oma kunstnikukarjääri Cindy Sherman, keda on samuti peetud kontseptuaalse fotograafia ikooniks. Muutus toimus 1970. aastatel, kus oluliseks sai fotode kvaliteet ja "sündis" fotokunst (ingl. fine art photography). Tänasel päeval võib öelda, et pea-aegu iga kontseptuaalset fotot võib lahterdada kui fotokunsti ja vastupidi. Kahtlemata on selle põhjuseks Photoshopi ülilaialdane levik, mis võimaldab fotode redigeerimist, puhastamist ja töötlust niisugusel määral, mis annab võimaluse täiesti peadpööritavate fantaasiate loomiseks, mis sageli ammutavad inspiratsiooni unenägudest ja sürrealismist. Eestist on ülemaailmselt kuulsaks oma fotodega saanud Külli Sparre, kelle töödes põimub fantaasiamaailm unenägude sümboolikaga. Üks tema piltidest valiti reklaamima näiteks Photoshopi tarkvara.
Üks pilt võib ütelda rohkem kui tuhat sõna - selline on tuntud ütlemine. Erilise võimaluse lugude jutustamiseks pakub kontseptuaalne fotograafia, mis on kui vahend astumaks esimesi samme liikuva pildi poole, sest põhiliselt tuleb siingi alustada ideede kirjapanekust, seejärel liikuda võttekoha otsimiseni, kuigi terve protsess on kontsentreeritum. Lõpuks tuleb loodud olukord või hetk jäädvustada. Õpilased mõistavad, et terve loo saab rääkida vaid üheainsa pildiga, vaid üheainsa fotoga. Tunni ülesehitust kirjeldab järgnev kava:
Ajurünnaku käigus pakuvad õpilased välja ideid, mis võiks pildil toimuda. Kõik ideed tuleb kohe kirja panna. Pole oluline, kas mõte ka päriselt teostatav on - kõik mõtted on võrdselt head ja inspireerivad edasist töö käiku. Selles etapis pakutakse välja pildil tegutsevad karakterid, konflikt-situatsioonid ja tegevuspaigad. Õpetaja suunab õpilasi ideid julgelt välja pakkuma. Ideedest jäävad sõelale lõpuks mõned huvitavamad. Nende põhjal joonistavad õpilased üles paar esialgset sketši.
Loodud idee põhjal jäädvustavad õpilased 20-30 erinevat fotot saadaolevate vahenditega. Kasutama ei pea professionaalset tehnikat, oluline on et idee saab jäädvustatud, sest paljud tänapäevased nutiseadmed ja telefonid suudavad teha täiesti hea kvaliteediga fotosid. Õpilased võivad soovi korral kasutada fototöötlustarkvara. Tehtud fotodest valivad õpilased välja kolm kõige paremat.
Õpilased arutlevad väikestes gruppides, milline foto neist kolmest on parim. Nad annavad üksteisele tagasisidet, hindavad üksteist. Parima foto põhjal kirjutatakse lühike lugu sellest, mis pildil toimub. Tehtud fotosid võib anda analüüsimiseks ka teiste klasside õpilastele, kes panevad kirja nende põhjal oma lood.