KOOMIKS on joonistuste sari, mille seob kokku narratiiv. Iseloomulikuks võtteks on lühike lisatud tekst, mis on eriti sageli jutumulli sisse paigutatud. Tekst võib olla sellise tähtsusega, ilma milleta me pildil toimuvat üldse ei pruugi mõista.
Koomiksist eraldi välja võetud pilt ei pruugi midagi tähendada. Lugu tekib alles siis, kui piltide järgnevus on loogiline. Tähelepanu tuleb pöörata sellele, kuidas näidata teatud momente süžeest ja neid ka valikuliselt mitte näidata - nii moodustub koomiksi rütm ja tempo. Kui koomiksipaneeli rütm on sujuv, siis vaataja ei tohiks kunagi kahe paneeli vahele seisma jääma, mõeldes, kuidas neid loogiliselt ühendada. KOOMIKSI AJALUGU Tänapäevase koomiksi tekke lugu on eurooplastel, ameeriklastel ja jaapanlastel erinev. USA-s peetakse koomiksi praegusel kujul sünniks 1890. aastaid, kui Richard Felton Ouchat lõi naljaka kiilaspäise tegelase - kollases öösärgis poisi, "The Yellow Kid", kelle särgile kirjutati värsivormis repliike. Euroopas aga märgitakse 1827. aastast šveitslast Radolphe Töppflerit. Üldiselt ulatuvad aga koomiksi juured väga kaugetesse aegadesse - rääkida võib loo jutustamisest ja koomiksi algetest isegi Prantsusmaa Lascaux` koopamaalingute ja Bayeux` vaiba puhul - viimane kujutab endast romaani tekstiilikunsti kuulsaimat näidet, kus 70 meetrilisele kangale on tikitud piltjutustus Inglismaa vallutamisest normannide poolt. Murrang koomiksiajaloos toimus aga aastal 1929, mil seniste eranditult karikatuursete ja naljakate tegelaste asemele ilmusid USA-s järjest uued põnevust ja realistlikkust taotlevad sangarilood: esimesena "Tarzan", seejärel "Superman"(1938) ja "Batman"(1940). See oli ajajärk, millal II maailmasõja kaugeleulatuvad mõjutused ei jätnud midagi puudutamata. Inimesed tundsid vajadust heroiliste lugude järele. 1960. aastatel Ameerika underground-liikumise mõjutusel lisandusid täiesti uued teemad: käsitlema hakati sotsiaalseid tabusid, vägivalda ja vähem kerget meelelahutust ning koomiks ei olnud enam mõeldud eksisteerima vaid laste jaoks. Koomiksist sai omaette kunstiliik, mis pakkus põnevust erinevatele sihtgruppidele. Pärast II maailmasõda tõstis koomiksikultuur oma pead ka Euroopas, kuid erinevalt ookeanitagusest oli siinne koomiksitraditsioon vaba huumori ja põnevuse eraldihoidmise tavast. AINA POPULAARSUST VÕITEV TREND - MANGAD Mööda ei saa vaadata ka mangast (Jaapani koomiks), millest omakorda arenes välja anime ehk meie jaoks Jaapani animatsioon - koomiksitööstuse alaliik, mis sai hoo sisse II maailmasõja mõjutustel, kui Jaapanis alustati USA eeskujul koomiksite laiemat publitseerimist. Manga juured ulatuvad samuti sajandite taha: siinkohal võib rääkida manga juurtest Jaapani puulõikekunsti näol. Siit ilmselt tuleneb ka eelistus kasutada must-valget graafikat - ka tänapäeva mangad on enamikus must-valged, värvilised on vaid esikaaned. Ühed esimesed manga sarnased joonistuste vihikud olid Jaapanis kunstniku Hokusai erinevatel teemadel puulõike tehnikas raamatud, millest esimene ilmus 1814. aastal. Mangat võiks rohkem nimetada isegi graafiliseks novelliks ja õige mitmed mangad elavad oma elu edasi Jaapani animeeritud filmi ehk animena. Mõlemad on muidugi huvitavad oma teatavate massipsühhoosi võimete poolest - olles juba kord fänniks saanud, siis suhtutakse sellesse teemasse täie tõsidusega: asutatakse manga-ja anime klubisid, vaadatakse koos lemmik-animesid ning riietutakse sarnaselt oma kangelastega, mis on noortele üks võimalus kuuluda ühiste huvidega indiviidide gruppi. Ja seda mitte ainult Jaapanis. "Anime-friike" pole vaja kaugelt otsida: ka Eestis on suuremates linnades täiesti olemas oma anime-klubid. Sellele kultusele aitab kindlasti kaasa eksootilisus - on ju mangad ja animed midagi väga erinevat Põhja-Euroopa kultuuriruumist. Eesti noored on toonud välja ka muid põhjuseid, mida mangad ja animed neile pakuvad: tuuakse välja, et tegelastega on lihtsam samastuda, sest keskendutakse rohkem isiklikele suhetele. Vaatluse alla võetakse ka keerukaid psühholoogilisi teemasid, mis pole üks-ühele arusaadavad ning mille mõistmiseks peab natuke ajusid ragistama. Neis koomiksites ja filmides pole üdini häid ja negatiivseid tegelasi (nagu USA filmides) ning tavaliselt on neil ka head põhjused olemaks kuri. Tuuakse ka välja, et iga üks leiab animest midagi, sest kaetud on kõik žanrid. Manga mõjujõu kohta toob Monika Reinem välja, et kuigi koomiksis on oluline roll sõnadel, siis (eriti just mangas) võib sõnadest palju muljetavaldavam ja kõnekam olla õiges kohas olev täiesti ilma kirjaldava tekstita esitatud pilt. "Mistahes sõnadest palju nukrama ja mahajäetuma tunde tekitab õigel momendil esitatud lage ja üksildane riisipõld või peojärgne koristamata laud. Oma osa mängivad ka tähe suurus ja kuju, samuti kõnemulli kuju." - Manga - mitte tühipaljas koomiks, vaid kultuurimärk. (Monika Reinem. Eesti Päevaleht, 14. märts 2003) |
Foto: Western Thrillers.
|
KOOMIKS TÄNA
Tänasel päeval asendavad paberväljaandeid üha enam veebikoomiksid. Ühe põneva näitena võib tuua http://existentialcomics.com/, mille aineseks on kuulsate filosoofide mõtteterad, mis on aga esitletud humoorikas võtmes. Nii mõnigi noor harjutab muuhulgas kätt joonistades ise veebikoomikseid ning neid näiteks blogides järgemööda avaldades. Näitena võib tuua ühe eestlanna poolt loodud tegelase kass Catsu, kelle tegemisi jälgivad nüüdseks Facebookis rohkem kui 11 000 inimest üle maailma. Catsu The Cat veebikoomiks. |