Kui me räägime lugudest ja narratiivist, pole oluline ja huvitav mitte ainut lugude jutustamine ja loomine vaid ka kuulaja ja vaataja roll. Vaatamise ja väljendamise kunst käivad käsikäes.
New Yorgis tegutsev arendusfirma Development Through Art on loonud õppeprogrammi Visual Thinking Strategies (VTS) . See on õppeprogramm, mis koosneb hoolikalt järjestatud küsimustest, piltidest ja juhenditest, mis aitavad läbi viia kunstiteemalisi diskussioone koolis ja muuseumides. Selle meetodi abil saab õpetada mistahes kunstiteost vaatama, sellesse süvenema ja sealt lugusid otsima, sealjuures arendades suulist eneseväljendust ja iseseisvat mõtlemist. VTS tunni töömeetodiks on suunatud diskussioon. Suunatud diskussioon julgustab pakutava informatsiooni mõistmiseks uusi teadmisi juba olemasolevatele kogemustele ja tõekspidamistele üles ehitama. Eesmärk on mitte ainult vaadata, vaid ka näha ja mõelda.
Diskussiooni õhutavad küsimused VTS programmis on: "Mis sellel pildil toimub?", "Mida sa näed, mis paneb sind nii ütlema?" ja „Mida te siit veel leida oskate?“. Küsimused peaksid aktiivselt kaasa haarama pildi mõtestamisele ning uute küsimuste tekkimisele. Õpetaja kui diskussiooni suunaja ülesanne on luua vaba õhkkond, kus kõik julgevad end väljendada: ta julgustab vastama, seostab mõtteid ja parafraseerib ehk sõnastab laste öeldu ringi, kindlustades nii, et iga kommentaar oleks grupis kuuldud ja iga vastus tunnustatud sealjuures muudab ümbersõnastamine ka õpilaste vastused selgemaks ja konkreetsemaks. Kui esimene küsimus lubab esitada mistahes kommentaare ja seoseid, mis pähe tulevad, siis teine küsimus sunnib õpilast koguma ja esitama tõendusmaterjali oma arvamuse kaitseks. Kolmas küsimus innustab lapsi pilti veel rohkem süüvima. Diskussiooni lõpus võetakse kõik erinevad versioonid kokku ning igaühele jääb rahulolutunne, et teda on kuulatud ning juurde on saadud ka uusi mõtteid.
Selline diskussioon kunstiteose teemal teeb kunstiteose huvitavaks, toob nähtavale palju võimalikke lugusid ja tõlgendusi, ühtlasi ka stimuleerib kriitilist ja loovat mõtlemist ning süvendab sallivust teistsuguste seisukohtade suhtes.
Cindy Ingram julgustab õpetajaid VTS-ist edasi minema ja küsima edasi mitte ainult pildil näha olevate asjade, tegevuste, emotsioonide kohta vaid ka pildil olevate tegelaste iseloomuomaduste kohta, motiviide ja varasemate tegevuste kohta (Mida nad tegid enne, kui nad jõudsid sellesse punkti, millest võis see olla tingitud, mis emotsioonid ja miks tal võisid olla jne). Ta julgustab looma taustalugu. Ja seejärel mõtlema sellele, kuidas kõik võiks edasi minna, mis juhtub järgmisena. Seejärel võiks kirjutada, joonistada, maalida, lavastada või läbi mängida lood „enne“ja „pärast“. Vaata täpsemalt: artcuratorforkids.com/exploring-narrative-through-art/
Eelnevad metoodilised näited annavad vaatajale võimaluse lugu kunstiteoselt üles leida või koguni oma lugu luua. Mõned kunstiteosed kutsuvadki meid oma lugu looma. Sageli aga illustreerivad ja/või kasutavad kunstnikud kunstiteostes ajaloolisi sündmusi, kirjandust, piiblilugusid, müüte, igapäevaelu või isiklikke mälestusi. Selleks, et neid lugusid kunstiteostelt üles leida peab lisaks terava pilguga vaatamisele ja süvenemisele omama ka taustinfot (nt tundma antiikmütoloogia sümboleid ja lugusid, teadma sümbolistlikust kunstikäsitlusest või olema kursis kunstniku isikliku eluga jne). Narratiivid kunstiteostes on ajas muutuvad. Nt alates 17. sajandist olid lood, mida maalidel jutustati enamasti inimeste igapäevase elu lood ja neid oli lihtne lugeda. Tänapäeval pole narratiiv kunstiteoses sageli nii ilmne, kuid siiski sisaldavad teosed kodeeeritud vihjeid poliitilistest, sotisaalsetest või isiklikest lugudest, mille „lugemiseks“ on sageli tarvis kunstniku selgitusi.